http://dspace.utlib.ee:80/dspace/handle/10062/3 2012-02-08T23:03:38Z 2012-02-08T23:03:38Z Vabamäe, Eva-Kaia Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond http://dspace.utlib.ee:80/dspace/handle/10062/23160 2012-02-02T21:00:22Z 2012-02-02T00:00:00Z

Eesti mõisainterjöörid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul Vabamäe, Eva-Kaia; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond Balti mõisakultuuri ja -arhitektuuri mõistmiseks tuleb vaadata kaugemale 19. sajandist. Maavilla on pelgupaiga sümbolina arhitektuuris aegajalt esile kerkinud juba üle kahe tuhande aasta. Villakultuuri uuestiavastamine läbi Andrea Palladio loomingu tõi maavilla uuesti huvikeskmesse Inglismaal ning siinse aadelkonna sarnane positsioon muutis pinnase sobivaks selle juurdumisele Balti mõisades. Villa rustica pakkus oma härrasmehest omanikule kultuurilist oaasi maalilises, ent rustikaalses maakohas, millega sidus omanikku eelkõige maavaldustest saadav sissetulek. Palladio mõjud siinses mõisaarhitektuuris on selged, interjöörid lubasid aga ajaloost tulenevalt rohkem interpreteerimisvõimalust ning seetõttu erinesid hoone välimus ja sisemus tihti märkimisväärselt. Kuna mõis pidi pakkuma mõnes mõttes omanikule seda, millest ta linnast eemal elades ilma jäi, tingis see isegi muidu palladionistlike hoonete interjöörides rikkalikku dekoreerimist.Väikeesemete kultus on tõeliselt silmatorkav – inimesed olid interjöörides ümbritsetud paljudest asjadest. Osaliselt oli tegu kuriositeetidega, vihjetega teistele kultuuridele, kuid eelkõige võiks seda pidada kogumiskireks. Pealesunnitud olukord, kus baltisaksa aadelkond lukustus üha enam mõisasüdamesse, tundub nii mööbli kui väikeesemete osas olevat kaasa toonud soovi end asjadega ümbritseda, luua enda ümber võimalikult kodune keskkond, kus iga ese kannab tähendusi. Nii mõisainterjööride fotod üksikutena kui ka terviklikult analüüsitud mõisad loovad meie ees sarnase pildi, kus varasema perioodi sisekujundusele on aja jooksul lisandunud erinevaid tasandeid. Interjöör ei ole kuigi palju kohandunud arhitektuuri järgi, vaid arenenud omasoodu. Suletud perekeskne eluviis on loonud ruumid, kus pääseb mõjule omanike personaalne ajalugu - küsimus ei olnud enam stiilipuhtuses. Erinevatest aegadest pärit mööbel sulandub koos valgustuse, tekstiilide ja väikeesemetega üheks mugavaks tervikuks, mis ümbritseb elanikke turvatunnet tekitava kultuurikihistuste oaasina keset hirmutavalt iseseisvuvat maapiirkonda.; In order to understand the Baltic-German manor culture and architecture one must look further back from the 19th century. As an architectural symbol for a refuge, the country villa has been discovered again and again for over 2000 years. A rediscovery of the villa by Andrea Palladio led it to another rise in England and since the position of the gentry here was similar, it also created the perfect opportunity for it to root in Baltic manors. Villa rustica offered its gentleman owner a cultural oasis in the picturesque, but rustic landscape which gave him his income and thus tied him to it. Palladio’s architectural influences in Baltic manor architecture are clear. The interiors however, due to historic reasons, allowed a much more free interpretation and differed sometimes greatly from the exterior. Since the aim of the villa was to offer its owner what he missed being away from the city, many interiors of otherwise Palladian villas are very rich in decor.

2012-02-02T00:00:00Z Vabamäe, Eva-Kaia Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond Balti mõisakultuuri ja -arhitektuuri mõistmiseks tuleb vaadata kaugemale 19. sajandist. Maavilla on pelgupaiga sümbolina arhitektuuris aegajalt esile kerkinud juba üle kahe tuhande aasta. Villakultuuri uuestiavastamine läbi Andrea Palladio loomingu tõi maavilla uuesti huvikeskmesse Inglismaal ning siinse aadelkonna sarnane positsioon muutis pinnase sobivaks selle juurdumisele Balti mõisades. Villa rustica pakkus oma härrasmehest omanikule kultuurilist oaasi maalilises, ent rustikaalses maakohas, millega sidus omanikku eelkõige maavaldustest saadav sissetulek. Palladio mõjud siinses mõisaarhitektuuris on selged, interjöörid lubasid aga ajaloost tulenevalt rohkem interpreteerimisvõimalust ning seetõttu erinesid hoone välimus ja sisemus tihti märkimisväärselt. Kuna mõis pidi pakkuma mõnes mõttes omanikule seda, millest ta linnast eemal elades ilma jäi, tingis see isegi muidu palladionistlike hoonete interjöörides rikkalikku dekoreerimist.Väikeesemete kultus on tõeliselt silmatorkav – inimesed olid interjöörides ümbritsetud paljudest asjadest. Osaliselt oli tegu kuriositeetidega, vihjetega teistele kultuuridele, kuid eelkõige võiks seda pidada kogumiskireks. Pealesunnitud olukord, kus baltisaksa aadelkond lukustus üha enam mõisasüdamesse, tundub nii mööbli kui väikeesemete osas olevat kaasa toonud soovi end asjadega ümbritseda, luua enda ümber võimalikult kodune keskkond, kus iga ese kannab tähendusi. Nii mõisainterjööride fotod üksikutena kui ka terviklikult analüüsitud mõisad loovad meie ees sarnase pildi, kus varasema perioodi sisekujundusele on aja jooksul lisandunud erinevaid tasandeid. Interjöör ei ole kuigi palju kohandunud arhitektuuri järgi, vaid arenenud omasoodu. Suletud perekeskne eluviis on loonud ruumid, kus pääseb mõjule omanike personaalne ajalugu - küsimus ei olnud enam stiilipuhtuses. Erinevatest aegadest pärit mööbel sulandub koos valgustuse, tekstiilide ja väikeesemetega üheks mugavaks tervikuks, mis ümbritseb elanikke turvatunnet tekitava kultuurikihistuste oaasina keset hirmutavalt iseseisvuvat maapiirkonda. In order to understand the Baltic-German manor culture and architecture one must look further back from the 19th century. As an architectural symbol for a refuge, the country villa has been discovered again and again for over 2000 years. A rediscovery of the villa by Andrea Palladio led it to another rise in England and since the position of the gentry here was similar, it also created the perfect opportunity for it to root in Baltic manors. Villa rustica offered its gentleman owner a cultural oasis in the picturesque, but rustic landscape which gave him his income and thus tied him to it. Palladio’s architectural influences in Baltic manor architecture are clear. The interiors however, due to historic reasons, allowed a much more free interpretation and differed sometimes greatly from the exterior. Since the aim of the villa was to offer its owner what he missed being away from the city, many interiors of otherwise Palladian villas are very rich in decor. Saar, Irja http://dspace.utlib.ee:80/dspace/handle/10062/23056 2012-01-26T21:03:40Z 2012-01-26T00:00:00Z

The taxonomy and phylogeny of the genera Cystoderma and Cystodermella (Agaricales, Fungi) Saar, Irja Doktoritöös käsitletakse lehikseente perekondade Cystoderma (pisisirmik) ja Cystodermella liikide biosüstemaatikat ja evolutsiooni. Töös kasutati morfoloogilisi ja molekulaarseid tunnuseid ning fülogeneetika ja elurikkuse informaatika meetodeid. Kinnitust leidis hüpotees, et erinevate seeneliikide ja isegi nende kahe perekonna eristamine ei ole ainult morfoloogilisi ja anatoomilisi tunnuseid kasutades võimalik. Doktoritöös kasutati nende eristamiseks edukalt rDNA ITS ja LSU geenijärjestusi. Cystoderma ja Cystodermella liikide molekulaarseks määramiseks loodi rDNA ITS järjestuste baasil DNA triipkoodid. Viimased võimaldavad rahvusvahelise seente molekulaarse määraja UNITE (http://unite.ut.ee) abil määrata neid liike kõigist bioloogilistest proovidest, kus vastava liigi DNA esineda võib. Siia rühma kuuluvate seente eluviis on siiani täpselt teadmata, kuid DNA triipkoodide olemasolu võimaldab nende liikide seeneniidistiku leidumist määrata nii teistest organismidest kui ka erinevatest substraatidest, näiteks metsavarisest ja mullast. Esmakordselt on nüüd võimalik testida hüpoteese nende seente võimalikest suhetest sammaldega ja/või osalemist kõdulagundamises. ITS geenijärjestustel põhineva analüüsi tulemuste põhjal arvati seeneperekond Phaeolepiota (kuldmampel) perekonda Cystoderma. Doktoritöös kirjeldati kaks teadusele uut liiki Ecuadorist – Cystoderma andinum ja Cystodermella papallactae ning koostati perekondade Cystoderma ja Cystodermella kõigi teadaolevate liikide kriitiline nimestik. Eestist leiti esmakordselt liigi Cystoderma japonicum eksemplar, mis on ilmselt esimene leid väljaspoolt Jaapanit, kust selle liigi tüüpeksemplar on leitud ja kirjeldatud. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.

2012-01-26T00:00:00Z Saar, Irja Doktoritöös käsitletakse lehikseente perekondade Cystoderma (pisisirmik) ja Cystodermella liikide biosüstemaatikat ja evolutsiooni. Töös kasutati morfoloogilisi ja molekulaarseid tunnuseid ning fülogeneetika ja elurikkuse informaatika meetodeid. Kinnitust leidis hüpotees, et erinevate seeneliikide ja isegi nende kahe perekonna eristamine ei ole ainult morfoloogilisi ja anatoomilisi tunnuseid kasutades võimalik. Doktoritöös kasutati nende eristamiseks edukalt rDNA ITS ja LSU geenijärjestusi. Cystoderma ja Cystodermella liikide molekulaarseks määramiseks loodi rDNA ITS järjestuste baasil DNA triipkoodid. Viimased võimaldavad rahvusvahelise seente molekulaarse määraja UNITE (http://unite.ut.ee) abil määrata neid liike kõigist bioloogilistest proovidest, kus vastava liigi DNA esineda võib. Siia rühma kuuluvate seente eluviis on siiani täpselt teadmata, kuid DNA triipkoodide olemasolu võimaldab nende liikide seeneniidistiku leidumist määrata nii teistest organismidest kui ka erinevatest substraatidest, näiteks metsavarisest ja mullast. Esmakordselt on nüüd võimalik testida hüpoteese nende seente võimalikest suhetest sammaldega ja/või osalemist kõdulagundamises. ITS geenijärjestustel põhineva analüüsi tulemuste põhjal arvati seeneperekond Phaeolepiota (kuldmampel) perekonda Cystoderma. Doktoritöös kirjeldati kaks teadusele uut liiki Ecuadorist – Cystoderma andinum ja Cystodermella papallactae ning koostati perekondade Cystoderma ja Cystodermella kõigi teadaolevate liikide kriitiline nimestik. Eestist leiti esmakordselt liigi Cystoderma japonicum eksemplar, mis on ilmselt esimene leid väljaspoolt Jaapanit, kust selle liigi tüüpeksemplar on leitud ja kirjeldatud. Raidvee, Aire http://dspace.utlib.ee:80/dspace/handle/10062/22835 2012-01-17T20:59:55Z 2012-01-17T00:00:00Z

Pooling of elementary motion, colour, and orientation signals into global perception Raidvee, Aire Enamik senistest uurimustest on eksplitsiitselt või implitsiitselt eeldanud, et globaalse liikumismulje kujunemisse on kaasatud kõik stiimulis esindatud elementaarsignaalid. Väitekirjas esitatud tulemused näitavad, et see eeldus ei pea alati paika. Töös esitatakse konkreetne ja läbipaistev Bernoulli urnimudelitel põhinev meetod reaalse vaatleja efektiivsuse hindamiseks ideaalse vaatleja suhtes, mis ühtlasi võimaldab võrrelda sooritust erinevate ülesannete lõikes. Olukordades, kus stiimulid koosnevad diskreetsetest ja kvantifitseeritavatest elementidest, on Bernoulli mudelil traditsioonilise Thurstone’i mudeli ees mitmed väga selged eelised. Klassikalise mudeli üheks eelduseks on sisemiste seisundite kontiinum, millele projitseeritakse väliste atribuutide stohhastilised representatsioonid. Erinevalt klassikalisest Thurstone’i eristusprotsesside mudelist asetub Bernoulli mudelite puhul juhuslikkuse komponent elementide alamhulga valikus kuvatud elementide koguhulgast. Empiirilise psühhomeetrilise funktsiooni kirjelduse tasandil on Bernoulli ja Thurstone’i mudelid formaalselt ekvivalentsed ja sellest lähtuvalt puuduvad esialgu argumendid nende adekvaatsuse ja bioloogilise tõepära võrdlevaks hindamiseks. Samas on Bernoulli mudel matemaatiliselt minimalistlikum ning lihtsamini falsifitseeritav. Järeldati, et kui suhtelise arvukuse hindamise täpsust kajastav empiiriline psühhomeetriline funktsioon on paremini kirjeldatav binomiaalse kui hüpergeomeetrilise vastusmudeliga, viitab see üheselt, et teatud osa stiimulelementidest inspekteeritakse korduvalt, mis on võimalik ainult kahel või enamal ajahetkel (samas on välistatud olukord, kus paralleelne töötlusmudel imiteeriks seriaalset). Pakutud meetod võimaldab uurida mentaalse arhitektuuri üht seni vähest tähelepanu pälvinud aspekti – elementide korduvat loendamist – ning selle rakendamine on viinud kaalukate tõenditeni, mis viitavad, et teatud hulgal vaatluskordadest segistab inimene juba loendatud ning veel loendamata elemendid, võttes üht ja sama elementi arvesse korduvalt, mis saab sündida vaid seriaalselt.; Many previous studies have presumed, explicitly or tacitly, that in forming of the global motion percept, all elementary motion signals present in the stimulus are pooled together. As the presented results indicate this is not always the case. In the thesis, an approach of estimating observer’s efficiency in a straightforward fashion that is also highly comparable across different tasks and based on Bernoulli’s urn model is proposed. In all situations where stimuli consist of discrete quantifiable elements, the Bernoulli’s urn model has obvious advantages before the classical Thurstonian model which requires a continuum of internal states and a fuzzy projection of external attributes onto it. Alternatively to the classical Thurstonian model of discriminal processes, in Bernoullian models the randomness lies not in the internal representations of the stimuli, but in sampling of the elements out from the total number of elements in the display. It was shown that the Bernoullian model is formally equivalent to the Thurstonian discrimi¬nation model in terms of the description of empirically obtained psychometric function. Therefore, for the time being, it is impossible to decide which of the two models provides a biologically more adequate description. Nevertheless, the Bernoullian model is simpler and more easily falsi¬fiable. It was concluded that if an empirically determined psycho¬metric function for numerical discriminations between two sets of items is better described by binomial rather than hypergeometric response model, it would provide evidence (that would not suffer from potential model mimicking) that some of these elements are inspected twice or more times. This new method for identifying one neglected aspect of the mental architecture – avoiding repeated tagging – provided a strong proof that in a considerable number of trials human observer counted the same element twice or more times which can only be done at different time moments, that is serially. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.

2012-01-17T00:00:00Z Raidvee, Aire Enamik senistest uurimustest on eksplitsiitselt või implitsiitselt eeldanud, et globaalse liikumismulje kujunemisse on kaasatud kõik stiimulis esindatud elementaarsignaalid. Väitekirjas esitatud tulemused näitavad, et see eeldus ei pea alati paika. Töös esitatakse konkreetne ja läbipaistev Bernoulli urnimudelitel põhinev meetod reaalse vaatleja efektiivsuse hindamiseks ideaalse vaatleja suhtes, mis ühtlasi võimaldab võrrelda sooritust erinevate ülesannete lõikes. Olukordades, kus stiimulid koosnevad diskreetsetest ja kvantifitseeritavatest elementidest, on Bernoulli mudelil traditsioonilise Thurstone’i mudeli ees mitmed väga selged eelised. Klassikalise mudeli üheks eelduseks on sisemiste seisundite kontiinum, millele projitseeritakse väliste atribuutide stohhastilised representatsioonid. Erinevalt klassikalisest Thurstone’i eristusprotsesside mudelist asetub Bernoulli mudelite puhul juhuslikkuse komponent elementide alamhulga valikus kuvatud elementide koguhulgast. Empiirilise psühhomeetrilise funktsiooni kirjelduse tasandil on Bernoulli ja Thurstone’i mudelid formaalselt ekvivalentsed ja sellest lähtuvalt puuduvad esialgu argumendid nende adekvaatsuse ja bioloogilise tõepära võrdlevaks hindamiseks. Samas on Bernoulli mudel matemaatiliselt minimalistlikum ning lihtsamini falsifitseeritav. Järeldati, et kui suhtelise arvukuse hindamise täpsust kajastav empiiriline psühhomeetriline funktsioon on paremini kirjeldatav binomiaalse kui hüpergeomeetrilise vastusmudeliga, viitab see üheselt, et teatud osa stiimulelementidest inspekteeritakse korduvalt, mis on võimalik ainult kahel või enamal ajahetkel (samas on välistatud olukord, kus paralleelne töötlusmudel imiteeriks seriaalset). Pakutud meetod võimaldab uurida mentaalse arhitektuuri üht seni vähest tähelepanu pälvinud aspekti – elementide korduvat loendamist – ning selle rakendamine on viinud kaalukate tõenditeni, mis viitavad, et teatud hulgal vaatluskordadest segistab inimene juba loendatud ning veel loendamata elemendid, võttes üht ja sama elementi arvesse korduvalt, mis saab sündida vaid seriaalselt. Many previous studies have presumed, explicitly or tacitly, that in forming of the global motion percept, all elementary motion signals present in the stimulus are pooled together. As the presented results indicate this is not always the case. In the thesis, an approach of estimating observer’s efficiency in a straightforward fashion that is also highly comparable across different tasks and based on Bernoulli’s urn model is proposed. In all situations where stimuli consist of discrete quantifiable elements, the Bernoulli’s urn model has obvious advantages before the classical Thurstonian model which requires a continuum of internal states and a fuzzy projection of external attributes onto it. Alternatively to the classical Thurstonian model of discriminal processes, in Bernoullian models the randomness lies not in the internal representations of the stimuli, but in sampling of the elements out from the total number of elements in the display. It was shown that the Bernoullian model is formally equivalent to the Thurstonian discrimi¬nation model in terms of the description of empirically obtained psychometric function. Therefore, for the time being, it is impossible to decide which of the two models provides a biologically more adequate description. Nevertheless, the Bernoullian model is simpler and more easily falsi¬fiable. It was concluded that if an empirically determined psycho¬metric function for numerical discriminations between two sets of items is better described by binomial rather than hypergeometric response model, it would provide evidence (that would not suffer from potential model mimicking) that some of these elements are inspected twice or more times. This new method for identifying one neglected aspect of the mental architecture – avoiding repeated tagging – provided a strong proof that in a considerable number of trials human observer counted the same element twice or more times which can only be done at different time moments, that is serially. Sinisalu, Arnold http://dspace.utlib.ee:80/dspace/handle/10062/22744 2012-01-13T11:59:29Z 2012-01-12T00:00:00Z

Mõjutustegevuse piirid rahvusvahelises õiguses Sinisalu, Arnold Globaliseerumine toob kaasa üha suureneva tehnilise võimekuse sekkuda suveräänsete riikide siseasjadesse. Üheks sekkumise viisiks on mõjutustegevus. Mis on mõjutustegevus ja millised piirid seab sellele rahvusvaheline avalik õigus? Mõjutustegevust võib mõista kui mitmeotstarbelist metoodikat, mida kasutavad riigid ja mitteriiklikud institutsioonid rahvusvahelistes suhetes, rakendades teatud protsesse ja meetodeid, taktikaid ning strateegiaid, et suruda valdavalt mittesõjaliste vahenditega potentsiaalsele vastasele peale oma tahe või murda vastase vastupanutahe, saavutamaks poliitilisi, sõjalisi, majanduslikke või sotsiaalseid eesmärke. Mõjutustegevust analüüsides kasutatakse Eestis sageli infosõja mõistet (tõlge inglise keelsest infowar/information war). Otsetõlge ei ava mõiste olemust tervikuna ja seob termini üheselt sõja mõistega. Väitekirjas uuritakse kehtiva sõjaõiguse normide kohaldatavust mõjutustegevusele ja ÜRO hartas sätestatud rahvusvahelise õiguse printsiipide rakendamise võimalusi mõjutustegevuse õiguslikuks reguleerimiseks. Samuti uuritakse, mis ulatuses võimaldab rahvusvaheline kriminaalõigus vastutusele võtta füüsilisi isikuid mõjutustegevuse puhul. Uurimuse tulemusena võib kokkuvõtvalt väita järgmist: 1. sõjaõiguse printsiibid on mõjutustegevusele kaudselt kohaldatavad; 2. ÜRO harta paljud sätted pole otseselt kohaldatavad mõjutustegevusele. Mõningad põhiprintsiibid seavad mõjutustegevusele kaudselt õiguslikud piirid, mille rakendamine sõltub eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu tegevusest/tegevusetusest õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel. Eeltoodud üldistava järelduse suhtes on kolm olulist erandit, mis sisuliselt keelustavad mõjutustegevuse: nendeks on jõuga ähvardamise ja jõu kasutamise ning agressiooni keeld, samuti mittesekkumise ehk interventsiooni keeld. (Nimetatud põhimõtted on mingis mõttes absoluutsed, erandiks vaid enesekaitse relvastatud rünnaku korral ja ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioneeritud kollektiivsed meetmed rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks. Iseküsimuseks on nimetatud sätete toimivus); 3. Kui tegemist on sõjapropaganda, genotsiidi ja inimsusevastaste kuritegude ning agressiooniga, võimaldab rahvusvaheline kriminaalõigus füüsiliste isikute vastutusele võtmist. Kokkuvõttes võis asuda seisukohale, et kui mõjutustegevus võib ohustada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, saab rahvusvahelisest õigusest leida piirid lubatud ja keelatud tegevuste õiguslikuks reguleerimiseks. Ehkki need piirid on kohati ebaselged, ei saa väita, et kuni pole konventsionaalset relvastatud konflikti, võib rahvusvahelises riikide kogukonnas tegutseda džungliseaduste järgi.; Globalization has increased the resources available to States and to non-State actors to interfere in internal matters of sovereign States. Subversive leverage is one such resource. Subversive leverage is the use of certain methods, tactics and strategies, usually not involving force, to advance the user’s political, military, economic or social agendas as against an international opponent. Subversive leverage often is confused with “infowar.” Infowar, however, is too limiting a term when analyzing the full scope of subversive leverage and is tied too closely with a war of arms. The dissertation examines the applicability of current laws of war to subversive leverage, the possibility of regulating subversive leverage using the international law principles of the UN Charter and whether international criminal law provides a means to prosecute individuals responsible for using subversive leverage. The dissertation concludes that: 1) Laws of war have some application to subversive leverage; 2) Although some principles of the UN Charter may set indirect boundaries to subversive leverage, the use of these principles is limited because of the structure of the UN; and, 3) International criminal law allows for the prosecution of individuals in relation to subversive leverage in connection with war propaganda, genocide, crimes against humanity and aggression. In summary, the dissertation concludes that if subversive leverage threatens international peace and security, a legal framework is available to regulate its use. Despite the ambiguity of international law, a State is not free to act according to the law of the jungle until a conventional armed conflict erupts

2012-01-12T00:00:00Z Sinisalu, Arnold Globaliseerumine toob kaasa üha suureneva tehnilise võimekuse sekkuda suveräänsete riikide siseasjadesse. Üheks sekkumise viisiks on mõjutustegevus. Mis on mõjutustegevus ja millised piirid seab sellele rahvusvaheline avalik õigus? Mõjutustegevust võib mõista kui mitmeotstarbelist metoodikat, mida kasutavad riigid ja mitteriiklikud institutsioonid rahvusvahelistes suhetes, rakendades teatud protsesse ja meetodeid, taktikaid ning strateegiaid, et suruda valdavalt mittesõjaliste vahenditega potentsiaalsele vastasele peale oma tahe või murda vastase vastupanutahe, saavutamaks poliitilisi, sõjalisi, majanduslikke või sotsiaalseid eesmärke. Mõjutustegevust analüüsides kasutatakse Eestis sageli infosõja mõistet (tõlge inglise keelsest infowar/information war). Otsetõlge ei ava mõiste olemust tervikuna ja seob termini üheselt sõja mõistega. Väitekirjas uuritakse kehtiva sõjaõiguse normide kohaldatavust mõjutustegevusele ja ÜRO hartas sätestatud rahvusvahelise õiguse printsiipide rakendamise võimalusi mõjutustegevuse õiguslikuks reguleerimiseks. Samuti uuritakse, mis ulatuses võimaldab rahvusvaheline kriminaalõigus vastutusele võtta füüsilisi isikuid mõjutustegevuse puhul. Uurimuse tulemusena võib kokkuvõtvalt väita järgmist: 1. sõjaõiguse printsiibid on mõjutustegevusele kaudselt kohaldatavad; 2. ÜRO harta paljud sätted pole otseselt kohaldatavad mõjutustegevusele. Mõningad põhiprintsiibid seavad mõjutustegevusele kaudselt õiguslikud piirid, mille rakendamine sõltub eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu tegevusest/tegevusetusest õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel. Eeltoodud üldistava järelduse suhtes on kolm olulist erandit, mis sisuliselt keelustavad mõjutustegevuse: nendeks on jõuga ähvardamise ja jõu kasutamise ning agressiooni keeld, samuti mittesekkumise ehk interventsiooni keeld. (Nimetatud põhimõtted on mingis mõttes absoluutsed, erandiks vaid enesekaitse relvastatud rünnaku korral ja ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioneeritud kollektiivsed meetmed rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks. Iseküsimuseks on nimetatud sätete toimivus); 3. Kui tegemist on sõjapropaganda, genotsiidi ja inimsusevastaste kuritegude ning agressiooniga, võimaldab rahvusvaheline kriminaalõigus füüsiliste isikute vastutusele võtmist. Kokkuvõttes võis asuda seisukohale, et kui mõjutustegevus võib ohustada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, saab rahvusvahelisest õigusest leida piirid lubatud ja keelatud tegevuste õiguslikuks reguleerimiseks. Ehkki need piirid on kohati ebaselged, ei saa väita, et kuni pole konventsionaalset relvastatud konflikti, võib rahvusvahelises riikide kogukonnas tegutseda džungliseaduste järgi. Globalization has increased the resources available to States and to non-State actors to interfere in internal matters of sovereign States. Subversive leverage is one such resource. Subversive leverage is the use of certain methods, tactics and strategies, usually not involving force, to advance the user’s political, military, economic or social agendas as against an international opponent. Subversive leverage often is confused with “infowar.” Infowar, however, is too limiting a term when analyzing the full scope of subversive leverage and is tied too closely with a war of arms. The dissertation examines the applicability of current laws of war to subversive leverage, the possibility of regulating subversive leverage using the international law principles of the UN Charter and whether international criminal law provides a means to prosecute individuals responsible for using subversive leverage. The dissertation concludes that: 1) Laws of war have some application to subversive leverage; 2) Although some principles of the UN Charter may set indirect boundaries to subversive leverage, the use of these principles is limited because of the structure of the UN; and, 3) International criminal law allows for the prosecution of individuals in relation to subversive leverage in connection with war propaganda, genocide, crimes against humanity and aggression. In summary, the dissertation concludes that if subversive leverage threatens international peace and security, a legal framework is available to regulate its use. Despite the ambiguity of international law, a State is not free to act according to the law of the jungle until a conventional armed conflict erupts Jagomägi, Triin http://dspace.utlib.ee:80/dspace/handle/10062/22446 2012-01-04T08:59:52Z 2011-12-23T00:00:00Z

A study of the genetic etiology of nonsyndromic cleft lip and palate Jagomägi, Triin Huule- ja/või suulaelõhe on üks sagedasemaid kaasasündinud väärarenguid, esinemissagedusega 1/700 elussünni kohta, sõltuvalt geograafilistest ja etnilistest variatsioonidest. Huule- ja suulalelõhede kliinilisi klassifikatsioone on erinevaid kuid üldiselt jaotatakse lõhed kaheks suureks haigusfenotüübiks: huule ja/või suulalelõhe (CL/P) ja suulaelõhe (CP). Suulõhede tekkes mängivad olulist rolli keskonna- ja geneetilised tegurid ning elustiiliga seotud riskifaktorid. Sündroomsete suulõhedega seostatud geenide uuringud on näidanud nende olulisust ka mittesündroomsete suulõhede etioloogias. Geneetiliste tegurite olulisus mittesündroomse suulõhe tekkes on kinnitust leidnud perekondade ja kaksikute uuringutes. Kandidaatgeenide uurimisel põhinevad assotsiatsiooniuuringute ja aheldusanalüüside tulemused erinevates populatsioonides on varieeruvad ja vähene kokkulangevus on põhjustatud geneetilisest heterogeensusest ja väikesest uuringute võimsusest. Suulõhega sündinud lapsed vajavad ravi erinevate spetsialistide poolt ja seda erinevates vanuseperioodided sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni ning tihti ka kauem. Suulõhe diagnoos ei ole eluohtlik, kuid neil lastel on kahjustatud paljud olulised funktsioonid nagu: imemine, kõne, keskkõrva ventilatsioon, kuulmine, hingamine ning häirunud on ka näo- ja lõualuude süsteemi areng ning kasv. Need probleemid omakorda võivad põhjustada emotsionaalset stressi, psühholoogilisi probleeme ning võivad mõjutada lapse hakkama saamist koolis. Rehabilitatsioon on võimalik hea meeskonnatööga erinevate spetsialistide vahel ning heas koostöös lapse perekonnaga. Pikka aega kestev ravi on ühiskonnale ka kulukas. Kuna mittesündroomsete suulõhede etioloogia on multifaktoriaalne, siis väga tihti on raske leida tekkepõhjust, ometi ennetustöö ja inimeste teadlikuse tõstmine võib vähendada lõhega sündinud laste arvu. Suulõhede riskifaktorite teadvustamine ja kaardistamine on esimene samm ennetustöös. Genotüübi ja fenotüübi uuringud võivad tuua uusi teadmisi lähiajal, aga selleks on vaja suuri mitmete keskuste koostöös toimuvaid uuringuid, mis leiaksid seoseid nii keskonnategurite kui ka geneetiliste riskifaktorite vahel. Eestis puudub riiklik statistika suulõhedga laste sündivuse osas. Huule- ja/või suulaelõhede esmased lõikused tehakse kahes Eesti suurimas haiglas: SA Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Juhul kui suulõhega lapse vanemad otsustavad pöörduda mujale (välisriiki), siis ei ole võimalik juhtu dokumenteerida. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli: • Ülevaate saamine SA Tartu Üliooli Kliinikumis ravitud suulõhedest ajavahemikul 1910-2000. • Huule- ja suulaelõhede teket põhjustavate epidemioloogiliste tegurite ja nende esinemise seaduspärasuste leidmine. • Ananlüüsida kraniofatsiaalses morfogeneesis ja/või patogeneesis osalevate kandidaatgeenide võimalikku seost mittesündroomse CL/P ja CP Eesti ja Kirde-Euroopa (Eesti, Läti, leedu) uuringurühmas. Valitud geenidega teostati ühenukleotiidse polümorfismi (SNP) case-control assotsiatsioonanalüüsid nii Eesti uuringurühmas kui ka Eesti, Läti ja Leedu ühendatud Kirde-Euroopa uuringurühmas eraldi CL/P ja CP fenotüübiga patsientidel. Uurimistöö olulisemad tulemused võib kokku võtta järgmiselt: • Leidsime suure suulaelõhede esinemissageduse (CL : CLP : CP – 1 : 2 : 2), mis on sarnane Soomes ja Rootsis tehtud uuringutega ja mille põhjused vajavad edaspidist uurimist. • Antud uuring on esimene, kus me näitasime, et FGF1 geeni järjestuse variandid on seotud mittesündroomse CL/P geneetilise eelsoodumusega; ning leidsime kinnitust et TIMP2 ja WNT9B geenide järjestuse variandid on seotud CL/P geneetilise eelsoodumusega Kirde-Eesti populatsioonis. • Antud uuringu käigus leidsime kinnitust, et teiste populatsioonide uuringutest leitud FOXE1 geenide järjestuse variandid on seotud CL/P geneetilse eelsoodumusega Kirde-Euroopa pupulatsioonis (Eesti, Läti, Leedu). • Antud uuringus ei leidnud kinnitust kirjanduses erinevates populatsioonides kõige rohkem mainitud ja CL/Pga kandidaatgeenina seostatud IRF6 geenide järjestuse variantide seos CL/Pga Eesti populatsioonis. Antud leidu võib seletada geneetilise heterogeensusega. • MSX1 ja MTHFR geenide järjestuse variandid on seotud mittesündroomse CL/P geneetilise eelsoodumusega Eesti populatsioonis. • Leidsime tõendeid, et OFC3 lookus, kromosoomil 19q13 on tõenäoliselt seotud mittesündroomse CL/Pga. • IRF6, COL2A1, COL11A2 and WNT3 geenide järjestuse variandid on seotud mittesündroomse CP geneetilise eelsoodumusega Kirde-Euroopa pupulatsioonis (Eesti, Läti, Leedu). • FGF ja Wnt signaalrajad ning nendes osalevad geenid omavad olulist rolli nii CL/P kui ka CP etioloogias. Mittesündroomse suulõhe etioloogia kätkeb endas palju erinevaid tegureid ning nende tegurite ja tegurite omavahelise koostoime uurimisega tegeletakse maailmas. Uuringute teostamise teeb raskeks huulelõhede multifaktoriaalne taust ja ka erinevate populatsioonide heterogeensus. Uuringud on näidanud erinevate kandidaatgeenide olulisust erinevates populatsioonides. Vajalik on erinevate regioonide detailne geneetiline kaardistamine haigusseoseliste variantide funktsionaalsete effektide kindlakstegemiseks rahvusvahelises koostöös erinevate uurimisrühmadega ja biopankaadega.; Cleft lip (CL), cleft lip with or without cleft palate (CL/P) and isolated cleft palate (CP), collectively termed oral clefts (OC), are the second most common birth defects among newborn. These defects arise in about 1 in 700 liveborn babies, with ethnic and geographic variation. Approximately 75% of CL/P and 50% of CP cases are isolated defects and no other deformities are found in those children. Those OCs are therefore called nonsyndromic. It has been suggested that the development of nonsyndromic OC occurs as a result of the interaction between different genetic and environmental factors. Genetic factors contributing to CL/P formation have been identified for some syndromic cases, but knowledge about genetic factors that contribute to nonsyndromic CL/P is still unclear. The high rates of familial occurrences, risk of recurrence, and elevated concordance rates in monozygotic twins provide evidence for a strong genetic component in nonsyndromic CL/P. The identification of the genes responsible for diseases has been a major focus of human genetics over the past 40 years. The introduction of modern molecular methods, experimental animal knockout models and advances in the technique of gene mapping have provided new candidate genes for orofacial clefting, both for syndromic and nonsyndromic cases. However, the results of earlier candidate-gene-based association studies, performed in different populations, have been conflicting, with only a few candidate loci being implicated in OC phenotypes. This inconsistency indicates the challenges in searching associations with a relatively rare phenotype such as nonsyndromic clefting. Although OC is usually not a life-threatening condition, many functions such as feeding, digestion, speech, middle-ear ventilation, and hearing, respiration, facial and dental development can be disturbed because of the structures involved. These problems can also cause emotional, psychosocial and educational difficulties. Affected children need multidisciplinary care from birth until adulthood. Orofacial clefts pose a burden to the individual, the family, and society, with substantial expenditure, and rehabilitation is possible with good quality care. Care for children born with these defects generally includes many disciplines – nursing, facial plastic surgery, maxillofacial surgery, otolaryngology, speech therapy, audiology, counselling, psychology, genetics, orthodontics, and dentistry. Fortunately, early and good quality rehabilitation of children with OC usually gives satisfactory outcomes. National statistics regarding orofacial clefts in Estonia was nonexistent at the start of this study. The only prevalence findings known to us were those of Lõvi-Kalnin (1996), conducted during 1970–1980. On the basis of the data from the study, the current rate of occurrence of clefts in Estonia would be 1 case per 777 live births. The only way to estimate the number of children affected by clefts is to use the pre-existing information from previous visits to maxillofacial surgeons. The main goals of the present study were: 1)To evaluate the occurrence rate of OC, on the basis of records of patients treated in the Department of Oral and Maxillofacial Surgery of the Tartu University Hospital, during the period of 1910–2000. 2) To determine the rate of occurrence between different cleft types on the basis of gender and location.3) To record the epidemiological factors which may influence the development of OC, and to evaluate their occurrence regularities. 4) To investigate the possible contribution of recognized candidate genes in the development of nonsyndromic OC in an Estonian population and in the Baltic region (Estonia, Latvia, Lithuania). The main conclusions of our work are as follows: 1) The present study is the first to present an overview of patients with clefts treated in the Department of Oral and Maxillofacial Surgery of the Tartu University Hospital over the course of 90 years (1910–2000). During this period, 583 patients were recorded (251 females and 332 males; a sex ratio of 1:1.32 respectively). 2) Of the 583 patients with OC, 19% had CL, 39% had CP and 42% had CLP. We found a high occurrence rate of CP among all clefts (CL: CLP: CP – 1:2:2). The most common OC in boys was left-side CLP; in girls it was CP. The left side of the face was damaged 2.2 times more frequently than the right side. 3) Over a third of mothers of children with OC had experienced psychological stress during pregnancy, 45% of mothers had previously undergone at least one medical abortion, and 20% of mothers had been exposed to teratogenic toxic substances. The average birthweight of the children with OC was similar to the birthweight of children without clefts. An association between maternal age and the occurrence of OC could not be observed. 4) The results of this study suggest that several genes known to be involved in craniofacial morphogenesis and/or palatogenesis, may contribute to the incidence of OC. 4.1. Our data provide additional confirmation for the role of MSX1 and MTHFR in the etiology of nonsyndromic CL/P in the Estonian sample. 4.2 We found new supportive evidence that the orofacial clefting locus, OFC3 on Chr 19q13, is probably involved in nonsyndromic CL/P across different populations. 4.3. This study provides, for the first time, evidence of the implication of IRF6, COL2A1, COL11A2 and WNT3 in the occurrence of nonsyndromic CP in north-eastern European populations (Estonians, Latvians, Lithuanians). 4.4. We could not demonstrate convincing evidence of an association between CL/P and IRF6, the candidate gene most consistently replicated. This result could be explained by the various confounding factors and heterogeneity among the populations. 4.5. The present study is the first to demonstrate an association between CL/P and common SNPs and haplotypes in FGF1, and provides new evidence that variation in the TIMP2 and WNT9B genes contributes to nonsyndromic CL/P. 4.6. We have successfully replicated previous findings implicating FOXE1 as a susceptibility locus for CL/P across different populations. 4.7 The results of this study underline the importance of the FGF and Wnt signalling pathway genes in the etiology of both CL/P and CP. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.

2011-12-23T00:00:00Z Jagomägi, Triin Huule- ja/või suulaelõhe on üks sagedasemaid kaasasündinud väärarenguid, esinemissagedusega 1/700 elussünni kohta, sõltuvalt geograafilistest ja etnilistest variatsioonidest. Huule- ja suulalelõhede kliinilisi klassifikatsioone on erinevaid kuid üldiselt jaotatakse lõhed kaheks suureks haigusfenotüübiks: huule ja/või suulalelõhe (CL/P) ja suulaelõhe (CP). Suulõhede tekkes mängivad olulist rolli keskonna- ja geneetilised tegurid ning elustiiliga seotud riskifaktorid. Sündroomsete suulõhedega seostatud geenide uuringud on näidanud nende olulisust ka mittesündroomsete suulõhede etioloogias. Geneetiliste tegurite olulisus mittesündroomse suulõhe tekkes on kinnitust leidnud perekondade ja kaksikute uuringutes. Kandidaatgeenide uurimisel põhinevad assotsiatsiooniuuringute ja aheldusanalüüside tulemused erinevates populatsioonides on varieeruvad ja vähene kokkulangevus on põhjustatud geneetilisest heterogeensusest ja väikesest uuringute võimsusest. Suulõhega sündinud lapsed vajavad ravi erinevate spetsialistide poolt ja seda erinevates vanuseperioodided sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni ning tihti ka kauem. Suulõhe diagnoos ei ole eluohtlik, kuid neil lastel on kahjustatud paljud olulised funktsioonid nagu: imemine, kõne, keskkõrva ventilatsioon, kuulmine, hingamine ning häirunud on ka näo- ja lõualuude süsteemi areng ning kasv. Need probleemid omakorda võivad põhjustada emotsionaalset stressi, psühholoogilisi probleeme ning võivad mõjutada lapse hakkama saamist koolis. Rehabilitatsioon on võimalik hea meeskonnatööga erinevate spetsialistide vahel ning heas koostöös lapse perekonnaga. Pikka aega kestev ravi on ühiskonnale ka kulukas. Kuna mittesündroomsete suulõhede etioloogia on multifaktoriaalne, siis väga tihti on raske leida tekkepõhjust, ometi ennetustöö ja inimeste teadlikuse tõstmine võib vähendada lõhega sündinud laste arvu. Suulõhede riskifaktorite teadvustamine ja kaardistamine on esimene samm ennetustöös. Genotüübi ja fenotüübi uuringud võivad tuua uusi teadmisi lähiajal, aga selleks on vaja suuri mitmete keskuste koostöös toimuvaid uuringuid, mis leiaksid seoseid nii keskonnategurite kui ka geneetiliste riskifaktorite vahel. Eestis puudub riiklik statistika suulõhedga laste sündivuse osas. Huule- ja/või suulaelõhede esmased lõikused tehakse kahes Eesti suurimas haiglas: SA Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Juhul kui suulõhega lapse vanemad otsustavad pöörduda mujale (välisriiki), siis ei ole võimalik juhtu dokumenteerida. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli: • Ülevaate saamine SA Tartu Üliooli Kliinikumis ravitud suulõhedest ajavahemikul 1910-2000. • Huule- ja suulaelõhede teket põhjustavate epidemioloogiliste tegurite ja nende esinemise seaduspärasuste leidmine. • Ananlüüsida kraniofatsiaalses morfogeneesis ja/või patogeneesis osalevate kandidaatgeenide võimalikku seost mittesündroomse CL/P ja CP Eesti ja Kirde-Euroopa (Eesti, Läti, leedu) uuringurühmas. Valitud geenidega teostati ühenukleotiidse polümorfismi (SNP) case-control assotsiatsioonanalüüsid nii Eesti uuringurühmas kui ka Eesti, Läti ja Leedu ühendatud Kirde-Euroopa uuringurühmas eraldi CL/P ja CP fenotüübiga patsientidel. Uurimistöö olulisemad tulemused võib kokku võtta järgmiselt: • Leidsime suure suulaelõhede esinemissageduse (CL : CLP : CP – 1 : 2 : 2), mis on sarnane Soomes ja Rootsis tehtud uuringutega ja mille põhjused vajavad edaspidist uurimist. • Antud uuring on esimene, kus me näitasime, et FGF1 geeni järjestuse variandid on seotud mittesündroomse CL/P geneetilise eelsoodumusega; ning leidsime kinnitust et TIMP2 ja WNT9B geenide järjestuse variandid on seotud CL/P geneetilise eelsoodumusega Kirde-Eesti populatsioonis. • Antud uuringu käigus leidsime kinnitust, et teiste populatsioonide uuringutest leitud FOXE1 geenide järjestuse variandid on seotud CL/P geneetilse eelsoodumusega Kirde-Euroopa pupulatsioonis (Eesti, Läti, Leedu). • Antud uuringus ei leidnud kinnitust kirjanduses erinevates populatsioonides kõige rohkem mainitud ja CL/Pga kandidaatgeenina seostatud IRF6 geenide järjestuse variantide seos CL/Pga Eesti populatsioonis. Antud leidu võib seletada geneetilise heterogeensusega. • MSX1 ja MTHFR geenide järjestuse variandid on seotud mittesündroomse CL/P geneetilise eelsoodumusega Eesti populatsioonis. • Leidsime tõendeid, et OFC3 lookus, kromosoomil 19q13 on tõenäoliselt seotud mittesündroomse CL/Pga. • IRF6, COL2A1, COL11A2 and WNT3 geenide järjestuse variandid on seotud mittesündroomse CP geneetilise eelsoodumusega Kirde-Euroopa pupulatsioonis (Eesti, Läti, Leedu). • FGF ja Wnt signaalrajad ning nendes osalevad geenid omavad olulist rolli nii CL/P kui ka CP etioloogias. Mittesündroomse suulõhe etioloogia kätkeb endas palju erinevaid tegureid ning nende tegurite ja tegurite omavahelise koostoime uurimisega tegeletakse maailmas. Uuringute teostamise teeb raskeks huulelõhede multifaktoriaalne taust ja ka erinevate populatsioonide heterogeensus. Uuringud on näidanud erinevate kandidaatgeenide olulisust erinevates populatsioonides. Vajalik on erinevate regioonide detailne geneetiline kaardistamine haigusseoseliste variantide funktsionaalsete effektide kindlakstegemiseks rahvusvahelises koostöös erinevate uurimisrühmadega ja biopankaadega. Cleft lip (CL), cleft lip with or without cleft palate (CL/P) and isolated cleft palate (CP), collectively termed oral clefts (OC), are the second most common birth defects among newborn. These defects arise in about 1 in 700 liveborn babies, with ethnic and geographic variation. Approximately 75% of CL/P and 50% of CP cases are isolated defects and no other deformities are found in those children. Those OCs are therefore called nonsyndromic. It has been suggested that the development of nonsyndromic OC occurs as a result of the interaction between different genetic and environmental factors. Genetic factors contributing to CL/P formation have been identified for some syndromic cases, but knowledge about genetic factors that contribute to nonsyndromic CL/P is still unclear. The high rates of familial occurrences, risk of recurrence, and elevated concordance rates in monozygotic twins provide evidence for a strong genetic component in nonsyndromic CL/P. The identification of the genes responsible for diseases has been a major focus of human genetics over the past 40 years. The introduction of modern molecular methods, experimental animal knockout models and advances in the technique of gene mapping have provided new candidate genes for orofacial clefting, both for syndromic and nonsyndromic cases. However, the results of earlier candidate-gene-based association studies, performed in different populations, have been conflicting, with only a few candidate loci being implicated in OC phenotypes. This inconsistency indicates the challenges in searching associations with a relatively rare phenotype such as nonsyndromic clefting. Although OC is usually not a life-threatening condition, many functions such as feeding, digestion, speech, middle-ear ventilation, and hearing, respiration, facial and dental development can be disturbed because of the structures involved. These problems can also cause emotional, psychosocial and educational difficulties. Affected children need multidisciplinary care from birth until adulthood. Orofacial clefts pose a burden to the individual, the family, and society, with substantial expenditure, and rehabilitation is possible with good quality care. Care for children born with these defects generally includes many disciplines – nursing, facial plastic surgery, maxillofacial surgery, otolaryngology, speech therapy, audiology, counselling, psychology, genetics, orthodontics, and dentistry. Fortunately, early and good quality rehabilitation of children with OC usually gives satisfactory outcomes. National statistics regarding orofacial clefts in Estonia was nonexistent at the start of this study. The only prevalence findings known to us were those of Lõvi-Kalnin (1996), conducted during 1970–1980. On the basis of the data from the study, the current rate of occurrence of clefts in Estonia would be 1 case per 777 live births. The only way to estimate the number of children affected by clefts is to use the pre-existing information from previous visits to maxillofacial surgeons. The main goals of the present study were: 1)To evaluate the occurrence rate of OC, on the basis of records of patients treated in the Department of Oral and Maxillofacial Surgery of the Tartu University Hospital, during the period of 1910–2000. 2) To determine the rate of occurrence between different cleft types on the basis of gender and location.3) To record the epidemiological factors which may influence the development of OC, and to evaluate their occurrence regularities. 4) To investigate the possible contribution of recognized candidate genes in the development of nonsyndromic OC in an Estonian population and in the Baltic region (Estonia, Latvia, Lithuania). The main conclusions of our work are as follows: 1) The present study is the first to present an overview of patients with clefts treated in the Department of Oral and Maxillofacial Surgery of the Tartu University Hospital over the course of 90 years (1910–2000). During this period, 583 patients were recorded (251 females and 332 males; a sex ratio of 1:1.32 respectively). 2) Of the 583 patients with OC, 19% had CL, 39% had CP and 42% had CLP. We found a high occurrence rate of CP among all clefts (CL: CLP: CP – 1:2:2). The most common OC in boys was left-side CLP; in girls it was CP. The left side of the face was damaged 2.2 times more frequently than the right side. 3) Over a third of mothers of children with OC had experienced psychological stress during pregnancy, 45% of mothers had previously undergone at least one medical abortion, and 20% of mothers had been exposed to teratogenic toxic substances. The average birthweight of the children with OC was similar to the birthweight of children without clefts. An association between maternal age and the occurrence of OC could not be observed. 4) The results of this study suggest that several genes known to be involved in craniofacial morphogenesis and/or palatogenesis, may contribute to the incidence of OC. 4.1. Our data provide additional confirmation for the role of MSX1 and MTHFR in the etiology of nonsyndromic CL/P in the Estonian sample. 4.2 We found new supportive evidence that the orofacial clefting locus, OFC3 on Chr 19q13, is probably involved in nonsyndromic CL/P across different populations. 4.3. This study provides, for the first time, evidence of the implication of IRF6, COL2A1, COL11A2 and WNT3 in the occurrence of nonsyndromic CP in north-eastern European populations (Estonians, Latvians, Lithuanians). 4.4. We could not demonstrate convincing evidence of an association between CL/P and IRF6, the candidate gene most consistently replicated. This result could be explained by the various confounding factors and heterogeneity among the populations. 4.5. The present study is the first to demonstrate an association between CL/P and common SNPs and haplotypes in FGF1, and provides new evidence that variation in the TIMP2 and WNT9B genes contributes to nonsyndromic CL/P. 4.6. We have successfully replicated previous findings implicating FOXE1 as a susceptibility locus for CL/P across different populations. 4.7 The results of this study underline the importance of the FGF and Wnt signalling pathway genes in the etiology of both CL/P and CP. Šulga, Jevgeni http://dspace.utlib.ee:80/dspace/handle/10062/22445 2011-12-23T20:57:36Z 2011-12-23T00:00:00Z

Self-assembly and interaction of nanostructures Šulga, Jevgeni Käesolev uurimistöö on seotud eeskätt süsinik-nanotorude kasvatusmeetodite väljatöötamisega ja nanotorude omaduste uurimisega. Töö peamiseks tulemuseks on mitmete originaalsete katalüsaatorsüsteemide väljatöötamine ja nende rakendatavuse uurimine. Üks väljatöötatud meetod baseerub sool-geel meetodil valmistatud maatriksmaterjalist lisandmetalli diffusiooni tulemusena katalüsaatorosakeste formeerimises maatriksi pinnal, mis võimaldab nanotorusid kasvatada keeruliste 3D mikrostruktuuride sise- ja välispindadele. Töötati välja lihtne ja efektiivne meetod süsinik-nanotorude kasvatamiseks, mis baseerub Al pinnal Co nanoosakeste iseorganiseerumisel Al ja Co soolade lahuse aurustumisel. Meetod on eeskätt suunatud rakandamiseks tööstuslikus tootmises. Töötati välja meetod orienteeritud süsinik-nanotorude kasvatamiseks ning nende funktsionaliseerimiseks lämmastiku ja muude keemiliste rühmadega eesmärgiga rakendada orienteeritud süsinik-nanotorude struktuure erinevates peamiselt enereetikaga seotud rakendustes (näit. kütuseelementide elektroodid jms.) Katsete läbiviimiseks ja metoodikate väljatöötamiseks valmistati mitmed keemilise aursadestuse reaktorid, muuhulgas nii külma- kui ka kuumaseinalist tüüpi ning nende modifikatsioone. Juurutati ja modifitseeriti mitmeid kirjanduses avaldatud süsinik-nanotorude kasvatamise meetodeid eesmärgiga leida sobivaimad lahendused väljatöötatud seadmete jaoks. Osaliselt käesoleva uurimistöö läbiviimiseks töötati välja ja patenteeriti meetod teravikmikroskoopia sensori puhastamiseks.; The research compiled into the present thesis deals with several aspects of experimental investigation of synthesis of carbon nanotubes (CNT) that can lead to development of different industrial technologies. Within the framework of this thesis several original catalytical systems for CNT synthesis were developed, which include a simple and versatile method for potential mass-production of CNTs, a method for growing well-oriented CNTs and a method for growing CNTs on complicated structures based on sol-gel technology. For the bulk growth of CNTs the method is based on the self-assembling of cobalt nanoparticles on aluminium substrate during evaporation of Al and Co salts solution. The developed method for synthesis of aligned CNTs enable growing CNTs up to several millimetres. Their subsequent treatment with nitric acid vapor in the original gas phase functionalization reactor under ambient conditions results in functionalised CNTs without altering their morphology. Uniform functionalization of the densely aligned CNT forests demonstrated the possibility to apply the process in large-scale treatment of the nanotubes. Also, a method for doping aligned CNTs with nitrogen was developed and its potential application was demonstrated in the case of fuel cell technology by synthesizing electrochemically highly active vertically aligned nitrogen doped CNTs on glassy carbon electrodes for oxygen reduction reactions. In addition, several thin film layer catalyst systems described in the literature were further investigated, adopted and modified for utilization in our original reactors. Several CVD reactors were constructed and modified for particular synthesis conditions (cold wall, hot wall and their modifications) that gave possibility to grow and investigate very different CNTs. Additionally, modifications of CNT characterization techniques were performed, namely, an original method for in situ atomic force microscope (AFM) tip cleaning was developed and patented. The method used abrasive properties of carbon dioxide snow and one of its major advantages was cleaning the tip in situ without repositioning of AFM or removing the tip. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.

2011-12-23T00:00:00Z Šulga, Jevgeni Käesolev uurimistöö on seotud eeskätt süsinik-nanotorude kasvatusmeetodite väljatöötamisega ja nanotorude omaduste uurimisega. Töö peamiseks tulemuseks on mitmete originaalsete katalüsaatorsüsteemide väljatöötamine ja nende rakendatavuse uurimine. Üks väljatöötatud meetod baseerub sool-geel meetodil valmistatud maatriksmaterjalist lisandmetalli diffusiooni tulemusena katalüsaatorosakeste formeerimises maatriksi pinnal, mis võimaldab nanotorusid kasvatada keeruliste 3D mikrostruktuuride sise- ja välispindadele. Töötati välja lihtne ja efektiivne meetod süsinik-nanotorude kasvatamiseks, mis baseerub Al pinnal Co nanoosakeste iseorganiseerumisel Al ja Co soolade lahuse aurustumisel. Meetod on eeskätt suunatud rakandamiseks tööstuslikus tootmises. Töötati välja meetod orienteeritud süsinik-nanotorude kasvatamiseks ning nende funktsionaliseerimiseks lämmastiku ja muude keemiliste rühmadega eesmärgiga rakendada orienteeritud süsinik-nanotorude struktuure erinevates peamiselt enereetikaga seotud rakendustes (näit. kütuseelementide elektroodid jms.) Katsete läbiviimiseks ja metoodikate väljatöötamiseks valmistati mitmed keemilise aursadestuse reaktorid, muuhulgas nii külma- kui ka kuumaseinalist tüüpi ning nende modifikatsioone. Juurutati ja modifitseeriti mitmeid kirjanduses avaldatud süsinik-nanotorude kasvatamise meetodeid eesmärgiga leida sobivaimad lahendused väljatöötatud seadmete jaoks. Osaliselt käesoleva uurimistöö läbiviimiseks töötati välja ja patenteeriti meetod teravikmikroskoopia sensori puhastamiseks. The research compiled into the present thesis deals with several aspects of experimental investigation of synthesis of carbon nanotubes (CNT) that can lead to development of different industrial technologies. Within the framework of this thesis several original catalytical systems for CNT synthesis were developed, which include a simple and versatile method for potential mass-production of CNTs, a method for growing well-oriented CNTs and a method for growing CNTs on complicated structures based on sol-gel technology. For the bulk growth of CNTs the method is based on the self-assembling of cobalt nanoparticles on aluminium substrate during evaporation of Al and Co salts solution. The developed method for synthesis of aligned CNTs enable growing CNTs up to several millimetres. Their subsequent treatment with nitric acid vapor in the original gas phase functionalization reactor under ambient conditions results in functionalised CNTs without altering their morphology. Uniform functionalization of the densely aligned CNT forests demonstrated the possibility to apply the process in large-scale treatment of the nanotubes. Also, a method for doping aligned CNTs with nitrogen was developed and its potential application was demonstrated in the case of fuel cell technology by synthesizing electrochemically highly active vertically aligned nitrogen doped CNTs on glassy carbon electrodes for oxygen reduction reactions. In addition, several thin film layer catalyst systems described in the literature were further investigated, adopted and modified for utilization in our original reactors. Several CVD reactors were constructed and modified for particular synthesis conditions (cold wall, hot wall and their modifications) that gave possibility to grow and investigate very different CNTs. Additionally, modifications of CNT characterization techniques were performed, namely, an original method for in situ atomic force microscope (AFM) tip cleaning was developed and patented. The method used abrasive properties of carbon dioxide snow and one of its major advantages was cleaning the tip in situ without repositioning of AFM or removing the tip. Lepajõe, Kersti http://dspace.utlib.ee:80/dspace/handle/10062/22444 2011-12-27T12:19:32Z 2011-12-23T00:00:00Z

Kirjand kui tekstiliik. Riigieksamikirjandite tekstuaalsed, retoorilised ja diskursiivsed omadused Lepajõe, Kersti Väitekirja eesmärgiks on selgitada, milline tekst on kirjand. Selleks analüüsiti 400 riigieksamikirjandi tekstuaalseid, retoorilisi ja diskursiivseid omadusi, toetudes tekstianalüüsi metoodikale. Uurimuses on keskendutud kirjandikirjutaja keeleliste valikute analüüsile, et selgitada kirjandi kirjutamise taustaks olevaid keelekasutustavasid. Doktoritöös kasutatud kvalitatiivse analüüsi tulemusena võib tõdeda, et kirjand on kujunenud traditsiooniliste tunnustega tekstiliigiks. Sellele viitab esmalt kirjandi väljakujunenud struktuur, teisalt aga kirjandi tekstuaalsed omadused ja piiratud hulga retooriliste võtete kasutamine. Kirjandite tekstuaalsete omaduste selgitamiseks analüüsiti tekstide kohesiooni ja koherentsust ning infoedastust. Retooriliste võtete analüüsis vaadeldi riigieksamikirjandite algusi ja lõpetusi ning argumentatsiooni sisulisi omadusi: mõjutamisvõtteid, argumenditüüpe ja diskursiivsete seoste loomist. Kirjandite diskursiivseid rolle analüüsides lähtuti keele polüfunktsionaalsuse ideest. Keelekasutus pole üksnes sisu vahendamine, vaid väljendite valik räägib kirjutaja suhtumistest ja hoiakutest kõnealusesse teemasse. Kirjandile on omane viitamine teistele tekstidele refereerimise või tsiteerimise abil, kuid analüüsist võib järeldada, et õpilased suudavad vaid osaliselt toetuda oma varasemale tekstikogemusele. Tekstikogemus on väga tihedalt seotud koolis õpituga ja harva jõuavad kirjanditeksti viited õppekavavälistele tekstidele. Riigikirjandite diskursiivsete omaduste analüüsi najal saab järeldada, et kirjandite suhtluseesmärk on raskesti määratletav. Riigikirjandit võib pidada kirjalikuks monoloogiks ja selle interpersonaalset tasandit vaadelda kui kirjutaja ja tema poolt konstrueeritud lugeja suhtlust tekstis. Analüüsi tulemusena võib järeldada, et kirjand on tekstiliik, millele on omane kindel struktuur ja retoorilise ülesehituse tavad, aga mille diskursiivne eesmärk ja funktsionaalsed aspektid ehk toimimine suhtluses on suhteliselt ebamäärane. Siinne uurimus pakub analüüsi kõrval mõningaid rakenduslikke võimalusi, kuidas õpilaste funktsionaalset keeleoskust kirjutamisõpetuse käigus eesmärgipärasemalt suunata ja kujundada.; The thesis examines Estonian high school matriculation examination essays as texts. A sample of 400 essays was analyzed using qualitative text analysis. The research focuses on the textual and rhetorical analysis of the essays in order to explain the underlying language practices. Based on the qualitative analysis, it can be concluded that the high school matriculation examination essay has developed into a text genre with typical features. It has an established structure, certain textual characteristics, and a limited number of rhetorical devices that are used. In order to identify the textual characteristics of the essays, the analysis concentrated on text cohesion and information presentation. When analyzing the rhetorical features of the essays, the focus was in particular on the rhetorical methods of beginning and ending the essay as well as argumentation: methods of influencing, argument types and creating discursive connections. The analysis of the discursive characteristics is based on the idea that text is a tool of communication in a certain context and in social reality. In the matriculation examination essays, it is common that such intertextual relationships are expressed explicitly either by summarizing or quoting. However, students are able to find support from their previous text experience only to a certain degree, and texts outside school curricula seldom appear in the essays. Based on the analysis of the discursive features, it can be concluded that the communicative aim of the essays is relatively unclear. The examination essay can be seen as a written monologue and its interpersonal level viewed as communication between the writer and its construed reader. The thesis also offers some practical options for directing and shaping the functional language skills of students.

2011-12-23T00:00:00Z Lepajõe, Kersti Väitekirja eesmärgiks on selgitada, milline tekst on kirjand. Selleks analüüsiti 400 riigieksamikirjandi tekstuaalseid, retoorilisi ja diskursiivseid omadusi, toetudes tekstianalüüsi metoodikale. Uurimuses on keskendutud kirjandikirjutaja keeleliste valikute analüüsile, et selgitada kirjandi kirjutamise taustaks olevaid keelekasutustavasid. Doktoritöös kasutatud kvalitatiivse analüüsi tulemusena võib tõdeda, et kirjand on kujunenud traditsiooniliste tunnustega tekstiliigiks. Sellele viitab esmalt kirjandi väljakujunenud struktuur, teisalt aga kirjandi tekstuaalsed omadused ja piiratud hulga retooriliste võtete kasutamine. Kirjandite tekstuaalsete omaduste selgitamiseks analüüsiti tekstide kohesiooni ja koherentsust ning infoedastust. Retooriliste võtete analüüsis vaadeldi riigieksamikirjandite algusi ja lõpetusi ning argumentatsiooni sisulisi omadusi: mõjutamisvõtteid, argumenditüüpe ja diskursiivsete seoste loomist. Kirjandite diskursiivseid rolle analüüsides lähtuti keele polüfunktsionaalsuse ideest. Keelekasutus pole üksnes sisu vahendamine, vaid väljendite valik räägib kirjutaja suhtumistest ja hoiakutest kõnealusesse teemasse. Kirjandile on omane viitamine teistele tekstidele refereerimise või tsiteerimise abil, kuid analüüsist võib järeldada, et õpilased suudavad vaid osaliselt toetuda oma varasemale tekstikogemusele. Tekstikogemus on väga tihedalt seotud koolis õpituga ja harva jõuavad kirjanditeksti viited õppekavavälistele tekstidele. Riigikirjandite diskursiivsete omaduste analüüsi najal saab järeldada, et kirjandite suhtluseesmärk on raskesti määratletav. Riigikirjandit võib pidada kirjalikuks monoloogiks ja selle interpersonaalset tasandit vaadelda kui kirjutaja ja tema poolt konstrueeritud lugeja suhtlust tekstis. Analüüsi tulemusena võib järeldada, et kirjand on tekstiliik, millele on omane kindel struktuur ja retoorilise ülesehituse tavad, aga mille diskursiivne eesmärk ja funktsionaalsed aspektid ehk toimimine suhtluses on suhteliselt ebamäärane. Siinne uurimus pakub analüüsi kõrval mõningaid rakenduslikke võimalusi, kuidas õpilaste funktsionaalset keeleoskust kirjutamisõpetuse käigus eesmärgipärasemalt suunata ja kujundada. The thesis examines Estonian high school matriculation examination essays as texts. A sample of 400 essays was analyzed using qualitative text analysis. The research focuses on the textual and rhetorical analysis of the essays in order to explain the underlying language practices. Based on the qualitative analysis, it can be concluded that the high school matriculation examination essay has developed into a text genre with typical features. It has an established structure, certain textual characteristics, and a limited number of rhetorical devices that are used. In order to identify the textual characteristics of the essays, the analysis concentrated on text cohesion and information presentation. When analyzing the rhetorical features of the essays, the focus was in particular on the rhetorical methods of beginning and ending the essay as well as argumentation: methods of influencing, argument types and creating discursive connections. The analysis of the discursive characteristics is based on the idea that text is a tool of communication in a certain context and in social reality. In the matriculation examination essays, it is common that such intertextual relationships are expressed explicitly either by summarizing or quoting. However, students are able to find support from their previous text experience only to a certain degree, and texts outside school curricula seldom appear in the essays. Based on the analysis of the discursive features, it can be concluded that the communicative aim of the essays is relatively unclear. The examination essay can be seen as a written monologue and its interpersonal level viewed as communication between the writer and its construed reader. The thesis also offers some practical options for directing and shaping the functional language skills of students. Soo, Anneli http://dspace.utlib.ee:80/dspace/handle/10062/22443 2011-12-27T12:21:40Z 2011-12-23T00:00:00Z

Remedies against ineffectiveness of defense counsel. Judicial supervision over the performance of defense counsel in Estonian criminal proceedings Soo, Anneli Õigus kaitsjale on demokraatlikus ühiskonnas üks süüdistatavate põhiõigusi kriminaalmenetluses. See on sätestatud konstitutsioonides, garanteeritud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooniga ja tunnustatud nii Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Euroopa Liidu poolt. Samuti on see õigus sageli sätestatud riiklikes kriminaalmenetluse koodeksites, nagu näiteks Eesti kriminaalmenetluse seadustikus. Süüdistatavate õigus kaitsjale ei tohi aga olla ainult formaalne õigus, vaid see peab olema süüdistatavatele kriminaalmenetluses tagatud ka sisuliselt, mistõttu tuleb vaadelda konkreetse kaitsja tegevust konkreetses kriminaalmenetluses. Kas ta on menetluses ainult kohal või osaleb selles aktiivselt? Käesolev väitekiri toetab seisukohta, et ainult selline kaitsja, kes tegutseb süüdistatava nimel hoolikalt ja aktiivselt ning selgitab süüdistatavale tema positsiooni menetluses ja menetlusõigusi, on efektiivne kaitsja, ja ainult efektiivse kaitsja osavõtt tagab selle, et süüdistatava õigus kaitsjale on menetluse jooksul garanteeritud. Loomulikult tõusetub siinkohal küsimus, kes on pädev kaitsja tegevust jälgima ja tema käitumist korrigeerima. Käesolev väitekiri toob välja seisukoha, mille kohaselt on süüdistatavate õiguste tagamise kohustus kohtutel, mistõttu on kohtud kohustatud ka kaitsja tegevuse üle järelevalvet teostama. Selleks et seda järelevalvet teostada, peavad kohtud esmalt võtma seisukoha selles, mida kaitsja efektiivsus tähendab, st mis on selle sisu. Siin on võimalik kaks lahendust: esiteks kasutavad kohtud etteantud standardit, mille alusel nad hindavad, kas menetluses tegutsenud kaitsja oli efektiivne või mitte; teiseks on võimalik, et kohtud otsustavad kaitsja efektiivsuse küsimuse iga kaasuse korral eraldi n-ö kaasusepõhiselt. On olemas ka kesktee, mida toetab ka käesolev töö: välja on töötatud standard, mis sisaldab kaitsja põhikohustusi ja mida kohtud saavad kasutada; vajadusel teeb kohus otsustuse aga konkreetse kaasuse asjaoludest lähtuvalt.; Right to the assistance of counsel is one of the basic rights accused persons have in criminal proceedings in any democratic society. It is stipulated in constitutions, guaranteed by the European Convention on Human Rights and Fundamental Freedoms and highly recognized by the European Court of Human Rights and the European Union. It is also often provided for in codes of criminal procedure, like it is in the Estonian Code of Criminal Procedure. In order to assure that the right to counsel is not only formal right, but it truly is guaranteed to accused persons, one has to look into concrete counsel’s actions in the concrete criminal proceedings. Is he or she just present in the criminal proceedings or does he or she participate actively? This thesis gives clear reasons to the standpoint that only counsel who acts on behalf of the accused diligently and explains the accused the situation and his or her rights is effective counsel, and only effective counsel results in guaranteed right to counsel. But here the question arises: who is competent to observe counsel’s actions and correct his or her behavior if necessary? The main focus of the thesis is to demonstrate that it is the responsibility of courts to guarantee procedural rights to accused persons and therefore it is the task of them to monitor counsels’ actions. In order to decide whether counsel’s work was effective or ineffective in certain case, first courts have to define what effectiveness of defense counsel is. Here it is possible to develop a standard that courts could base their decision on about whether counsel has been effective during the proceedings or not. The other way is to decide the case by using a case-by-case approach, which means that there is no standard and the court decides whether the assistance of counsel was effective or not based on specific facts of the case. There is also a middle way, which the thesis supports: a standard of the most basic duties is composed and additionally a court can make its decision based on specific circumstances of the case if necessary.

2011-12-23T00:00:00Z Soo, Anneli Õigus kaitsjale on demokraatlikus ühiskonnas üks süüdistatavate põhiõigusi kriminaalmenetluses. See on sätestatud konstitutsioonides, garanteeritud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooniga ja tunnustatud nii Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Euroopa Liidu poolt. Samuti on see õigus sageli sätestatud riiklikes kriminaalmenetluse koodeksites, nagu näiteks Eesti kriminaalmenetluse seadustikus. Süüdistatavate õigus kaitsjale ei tohi aga olla ainult formaalne õigus, vaid see peab olema süüdistatavatele kriminaalmenetluses tagatud ka sisuliselt, mistõttu tuleb vaadelda konkreetse kaitsja tegevust konkreetses kriminaalmenetluses. Kas ta on menetluses ainult kohal või osaleb selles aktiivselt? Käesolev väitekiri toetab seisukohta, et ainult selline kaitsja, kes tegutseb süüdistatava nimel hoolikalt ja aktiivselt ning selgitab süüdistatavale tema positsiooni menetluses ja menetlusõigusi, on efektiivne kaitsja, ja ainult efektiivse kaitsja osavõtt tagab selle, et süüdistatava õigus kaitsjale on menetluse jooksul garanteeritud. Loomulikult tõusetub siinkohal küsimus, kes on pädev kaitsja tegevust jälgima ja tema käitumist korrigeerima. Käesolev väitekiri toob välja seisukoha, mille kohaselt on süüdistatavate õiguste tagamise kohustus kohtutel, mistõttu on kohtud kohustatud ka kaitsja tegevuse üle järelevalvet teostama. Selleks et seda järelevalvet teostada, peavad kohtud esmalt võtma seisukoha selles, mida kaitsja efektiivsus tähendab, st mis on selle sisu. Siin on võimalik kaks lahendust: esiteks kasutavad kohtud etteantud standardit, mille alusel nad hindavad, kas menetluses tegutsenud kaitsja oli efektiivne või mitte; teiseks on võimalik, et kohtud otsustavad kaitsja efektiivsuse küsimuse iga kaasuse korral eraldi n-ö kaasusepõhiselt. On olemas ka kesktee, mida toetab ka käesolev töö: välja on töötatud standard, mis sisaldab kaitsja põhikohustusi ja mida kohtud saavad kasutada; vajadusel teeb kohus otsustuse aga konkreetse kaasuse asjaoludest lähtuvalt. Right to the assistance of counsel is one of the basic rights accused persons have in criminal proceedings in any democratic society. It is stipulated in constitutions, guaranteed by the European Convention on Human Rights and Fundamental Freedoms and highly recognized by the European Court of Human Rights and the European Union. It is also often provided for in codes of criminal procedure, like it is in the Estonian Code of Criminal Procedure. In order to assure that the right to counsel is not only formal right, but it truly is guaranteed to accused persons, one has to look into concrete counsel’s actions in the concrete criminal proceedings. Is he or she just present in the criminal proceedings or does he or she participate actively? This thesis gives clear reasons to the standpoint that only counsel who acts on behalf of the accused diligently and explains the accused the situation and his or her rights is effective counsel, and only effective counsel results in guaranteed right to counsel. But here the question arises: who is competent to observe counsel’s actions and correct his or her behavior if necessary? The main focus of the thesis is to demonstrate that it is the responsibility of courts to guarantee procedural rights to accused persons and therefore it is the task of them to monitor counsels’ actions. In order to decide whether counsel’s work was effective or ineffective in certain case, first courts have to define what effectiveness of defense counsel is. Here it is possible to develop a standard that courts could base their decision on about whether counsel has been effective during the proceedings or not. The other way is to decide the case by using a case-by-case approach, which means that there is no standard and the court decides whether the assistance of counsel was effective or not based on specific facts of the case. There is also a middle way, which the thesis supports: a standard of the most basic duties is composed and additionally a court can make its decision based on specific circumstances of the case if necessary. Pärna, Rainer http://dspace.utlib.ee:80/dspace/handle/10062/22079 2011-12-27T12:13:05Z 2011-12-20T00:00:00Z

Surface studies of some oxide films Pärna, Rainer Titaan(IV)oksiid (TiO2) ja roostevaba teras (nii nimetatakse rauasulameid, mis sisaldavad olulisel määral kroomi) on materjalid, mida laialdaselt kasutatakse paljudes erinevates tänapäevastes rakendustes. Lisaks TiO2 tuntud kasutusaladele, nagu pigment valgetes värvides ja ultraviolettkiirguse neelaja päikesekreemides, võimaldab see materjal luua niinimetatud isepuhastuvaid aknaklaase. Seejuures akna isepuhastumine toimub kaheastmelisena: (i) päikesevalguse toimel orgaanilise ja mitteorgaanilise mustuse lagundamine (fotokatalüüsi abil) ja (ii) superhüdrofiilse pinna teke päikesevalguse abil (s.t. pind kuhu veetilkasid ei moodustu, vaid vesi katab pinna ühtlaselt) ning sellise pinna efektiivne puhastumine laguproduktidest tavalise vihmavee abil. Isepuhastuvad aknaklaasid on juba müügil, kuid nende efektiivsus vajab parandamist. Üheks võimaluseks parandada päikesevalguse neeldumist TiO2 (ja suurendada isepuhastuvuse efektiivsust), on lisada sobivaid lisandit (nn. dopeerida). Roostevaba teras on kasutusel paljudes valdkondades, näiteks meditsiinis, autotööstuses, ehitusel ja igas majapidamises lauanõudena. Roostevaba terasele annab korrosioonikindluse (s.t. vastupidavuse roostetamisele) tema pinnale tekkiv üliõhukene kroomirikas oksiidikiht. Kui roostevaba terast kasutada eriti spetsiifilistes tingimustes, nagu näiteks kõrgetel temperatuuridel, tuleb tema korrosioonikindlust tõsta. Üheks võimaluseks on terasesse viia lisandeid, näiteks titaani, räni ja alumiiniumi. Antud doktoritöös uuriti lisandita, koobalti ja nikli lisandiga TiO2 kilesid ning kroomirikkaid oksiidikihte erineval määral oksüdeeritud roostevaba terase pinnal. Koobalti ja nikli lisandiga TiO2 uuringutest selgus, et lisandid mõjutavad TiO2 füüsikalisi omadusi, nagu näiteks kristalliitide teket ja kasvu. Kui täpsemalt uurida, kuidas koobalti (või nikli) lisand TiO2 kristallvõresse läheb, selgub, et lisand moodustab muuhulgas ka selliseid ühendeid nagu CoTiO3 (või NiTiO3). Antud töös näidati, et koobalti (või nikli) lisandiga TiO2 neelab rohkem nähtavat valgust, kui ilma lisandita TiO2. Titaankarbiidiga rikastatud roostevaba terase uuringutest selgus, et kroomirikka kaitsva oksiidikihi moodustumine algas sulami pinnale juba siis, kui kasutati väga väikest kogust hapnikku. Esmalt oksüdeerus sulamis kiirelt kroom, seejärel raud. Nikkel ja titaankarbiid sulami pinnakihis ei oksüdeerunud. Lisaks moodustusid kaitsvas oksiidikihis veel ka Al2O3 ja SiOx.; Titanium(IV) oxide (TiO2, titania) and stainless steels (iron alloys, which contain significant amount of chromium) are materials, which are widely used in a number of modern applications. Additionally to titania’s well known applications, such as pigment in white paints and ultraviolet light absorber in sunscreens, it allows to prepare so-called self-cleaning windows. Self-cleaning of windows works as a two-step process: (i) photocatalytic degradation of organic and inorganic pollutants, and (ii) washing away the products of degradation from super-hydrophilic surface (i.e. surface where water droplets are not formed, instead water covers surface uniformly). Self-cleaning windows are available in the market, but their efficiency needs improvement. One possible method to enhance sunlight absorption in TiO2 (and increase efficiency of self-cleaning process) is addition of certain impurity (i.e. doping). Stainless steels are widely used in different fields, for example in medicine, automotive industry, construction, and in every household as tableware. The key issue related to the corrosion resistance is the protective chromium-rich surface oxide layer, which forms on alloy. When stainless steel is used in specific conditions, for example, at high-temperatures, its corrosion resistance needs to be enhanced. One possibility is to introduce additives, such as titanium, silicon and aluminium. In this thesis, undoped, cobalt- and nickel-containing TiO2 films and chromium-rich oxide layers on the surface of different degree oxidized stainless steel were studied. From the studies of cobalt- and nickel-containing TiO2, it was revealed that impurities influence titania’s physical properties, for example, its crystallite formation and growth. It was observed that cobalt (or nickel) addition led to formation of CoTiO3 (or NiTiO3). It was also demonstrated that cobalt-containing (or nickel-containing) TiO2 absorbs more sunlight than virgin TiO2. Investigations of titanium carbide enriched stainless steel revealed that formation of chromium-rich protective oxide layer on the surface of alloy started, when very small oxygen exposures were used. First chromium oxidized rapidly, then iron oxidized. Nickel and titanium carbide did not oxidize in alloy surface layer. Additionally also Al2O3 and SiOx were present in protective oxide layer. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.

2011-12-20T00:00:00Z Pärna, Rainer Titaan(IV)oksiid (TiO2) ja roostevaba teras (nii nimetatakse rauasulameid, mis sisaldavad olulisel määral kroomi) on materjalid, mida laialdaselt kasutatakse paljudes erinevates tänapäevastes rakendustes. Lisaks TiO2 tuntud kasutusaladele, nagu pigment valgetes värvides ja ultraviolettkiirguse neelaja päikesekreemides, võimaldab see materjal luua niinimetatud isepuhastuvaid aknaklaase. Seejuures akna isepuhastumine toimub kaheastmelisena: (i) päikesevalguse toimel orgaanilise ja mitteorgaanilise mustuse lagundamine (fotokatalüüsi abil) ja (ii) superhüdrofiilse pinna teke päikesevalguse abil (s.t. pind kuhu veetilkasid ei moodustu, vaid vesi katab pinna ühtlaselt) ning sellise pinna efektiivne puhastumine laguproduktidest tavalise vihmavee abil. Isepuhastuvad aknaklaasid on juba müügil, kuid nende efektiivsus vajab parandamist. Üheks võimaluseks parandada päikesevalguse neeldumist TiO2 (ja suurendada isepuhastuvuse efektiivsust), on lisada sobivaid lisandit (nn. dopeerida). Roostevaba teras on kasutusel paljudes valdkondades, näiteks meditsiinis, autotööstuses, ehitusel ja igas majapidamises lauanõudena. Roostevaba terasele annab korrosioonikindluse (s.t. vastupidavuse roostetamisele) tema pinnale tekkiv üliõhukene kroomirikas oksiidikiht. Kui roostevaba terast kasutada eriti spetsiifilistes tingimustes, nagu näiteks kõrgetel temperatuuridel, tuleb tema korrosioonikindlust tõsta. Üheks võimaluseks on terasesse viia lisandeid, näiteks titaani, räni ja alumiiniumi. Antud doktoritöös uuriti lisandita, koobalti ja nikli lisandiga TiO2 kilesid ning kroomirikkaid oksiidikihte erineval määral oksüdeeritud roostevaba terase pinnal. Koobalti ja nikli lisandiga TiO2 uuringutest selgus, et lisandid mõjutavad TiO2 füüsikalisi omadusi, nagu näiteks kristalliitide teket ja kasvu. Kui täpsemalt uurida, kuidas koobalti (või nikli) lisand TiO2 kristallvõresse läheb, selgub, et lisand moodustab muuhulgas ka selliseid ühendeid nagu CoTiO3 (või NiTiO3). Antud töös näidati, et koobalti (või nikli) lisandiga TiO2 neelab rohkem nähtavat valgust, kui ilma lisandita TiO2. Titaankarbiidiga rikastatud roostevaba terase uuringutest selgus, et kroomirikka kaitsva oksiidikihi moodustumine algas sulami pinnale juba siis, kui kasutati väga väikest kogust hapnikku. Esmalt oksüdeerus sulamis kiirelt kroom, seejärel raud. Nikkel ja titaankarbiid sulami pinnakihis ei oksüdeerunud. Lisaks moodustusid kaitsvas oksiidikihis veel ka Al2O3 ja SiOx. Titanium(IV) oxide (TiO2, titania) and stainless steels (iron alloys, which contain significant amount of chromium) are materials, which are widely used in a number of modern applications. Additionally to titania’s well known applications, such as pigment in white paints and ultraviolet light absorber in sunscreens, it allows to prepare so-called self-cleaning windows. Self-cleaning of windows works as a two-step process: (i) photocatalytic degradation of organic and inorganic pollutants, and (ii) washing away the products of degradation from super-hydrophilic surface (i.e. surface where water droplets are not formed, instead water covers surface uniformly). Self-cleaning windows are available in the market, but their efficiency needs improvement. One possible method to enhance sunlight absorption in TiO2 (and increase efficiency of self-cleaning process) is addition of certain impurity (i.e. doping). Stainless steels are widely used in different fields, for example in medicine, automotive industry, construction, and in every household as tableware. The key issue related to the corrosion resistance is the protective chromium-rich surface oxide layer, which forms on alloy. When stainless steel is used in specific conditions, for example, at high-temperatures, its corrosion resistance needs to be enhanced. One possibility is to introduce additives, such as titanium, silicon and aluminium. In this thesis, undoped, cobalt- and nickel-containing TiO2 films and chromium-rich oxide layers on the surface of different degree oxidized stainless steel were studied. From the studies of cobalt- and nickel-containing TiO2, it was revealed that impurities influence titania’s physical properties, for example, its crystallite formation and growth. It was observed that cobalt (or nickel) addition led to formation of CoTiO3 (or NiTiO3). It was also demonstrated that cobalt-containing (or nickel-containing) TiO2 absorbs more sunlight than virgin TiO2. Investigations of titanium carbide enriched stainless steel revealed that formation of chromium-rich protective oxide layer on the surface of alloy started, when very small oxygen exposures were used. First chromium oxidized rapidly, then iron oxidized. Nickel and titanium carbide did not oxidize in alloy surface layer. Additionally also Al2O3 and SiOx were present in protective oxide layer. Trasberg, Karmen http://dspace.utlib.ee:80/dspace/handle/10062/20784 2011-12-23T05:55:44Z 2011-11-30T00:00:00Z

Keskkooli- ja gümnaasiumiõpetajate ettevalmistus Eesti Vabariigis (1918-1940) õpetajakoolituse ajaloolise kujunemise kontekstis Trasberg, Karmen Käesolev väitekiri annab ülevaate keskkooli ja gümnaasiumi õpetajakoolitussüsteemi kujunemisest Tartu Ülikoolis 1918-1940. Uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada, kuidas kujunesid välja keskkooliõpetajate ettevalmistuse korraldus ja õpingute sisu ning millised olid teiste riikide, eelkõige Lääne-Euroopa ja USA haridusuuenduslikud mõjud selles. Uurimisobjektiks allikmaterjalidena olid Eesti arhiividokumendid, haridusseadused, pedagoogiline kirjandus ning -perioodika. Uurimus toetub metodoloogiliselt hermeneutilisele traditsioonile, mis tõdeb, et ajalookirjutamisel kannavad nii allikad ise kui autori “kirjutav mina ” teatud subjektiivsuse pitserit. Uurimismeetodina kasutati töös allikakriitikat ja võrdlevat analüüsi. Välismõjude hindamiseks TÜ õpetajakoolitusele valmis ülevaade peamistest arengujoontest õpetajakoolituse sisus ja korralduses Eestit enam mõjutanud välisriikides – Saksamaal, Inglismaal, Soomes, USA-s ja Venemaal. Avamaks õpetajakoolitust siseriiklikult suunanud õigusloomet ja selle mõju õpetajate ettevalmistamise erinevate etappide kujunemisele analüüsiti ja loodi tervikpilt keskkooliõpetajate nõudlust, kvalifikatsiooni ja ettevalmistust reguleerivast seadusloomest ja selle arengust. Saadud taustinformatsiooni valguses analüüsiti detailselt õpetajakoolituse traditsioonide kujunemist Tartu Ülikoolis. Põhiliseks analüüsiobjektiks sai keskkooliõpetajate ettevalmistamiseks loodud didaktilis-metoodilise seminari tegevus, selle sisulised ja organisatsioonilised muutused 1920.-1930. aastatel. Kõrvuti õpetajakoolituse kujunemisest ettekujutuse loomisega selgitati välja, milline oli seis ja arengud õpetajakoolitust toetavas pedagoogikateaduses ning pedagoogika õppejõudude, sh professuuri roll valdkondliku staatuse ja identiteedi kujunemisel. Töö annab ettekujutuse käibinud rahvusvahelisest koostööst ja suhtlemiskanalitest ning hindab välismõjude ulatust tollases Eesti õpetajate ettevalmistuses ja pedagoogikateaduses tervikuna. Uurimusest järeldub, et õpetajakoolituse sisu ja korraldus Tartu Ülikoolis olid vaadeldaval perioodil oma arengutaseme ja kvaliteedi poolest hästi kooskõlas kasvatusteaduse arengutega ja orientatsioonidega Lääne referentsriikides. Õpetajakoolituse ajakohasust TÜs toetasid hästi läbi mõeldud õpetajate riiklikud kvalifikatsiooninõuded ja kutseomistamise süsteem. Rahvusvahelisele tasemele pedagoogilises uurimistöös vaadeldava perioodi lõpuks siiski ei jõutud. Takistavaks teguriks sai vähene teadusorganisatsiooniline kaasatus, samuti liigne ettevaatlikkus välismaal kraadiõpingud läbinud vilistlaste rakendamisel õppejõudude ja teaduritena. Uurimusest tehtud järeldused näitavad, et paljud õpetajakoolituses lahendamisel olnud tollased probleemid (teoreetiliste ja praktiliste õpingute seostamine, praktikabaaside loomine, nõuded teadustöödele, välissidemete loomine, kaadripoliitika jne) on taasiseseisvumise järgses Tartu Ülikoolis taas aktuaalsed ning varasema kogemuse tundmine ja mõistmine, loob eeldused nendega hõlpsamini toime tulekuks.; This doctoral dissertation is about the organization of secondary school teacher education at the University of Tartu in the first period of Estonia’s independence (1918-1940). The study investigates the development and content of teacher education and the role played by Western European and North American innovative educational ideas as agents of change. The main research source materials of this study were Estonian archival records, educational legislation, educational literature and periodicals. The study is based on the hermeneutic tradition which admits that in a historiography the archival material used and “the writing me” always bear an impress of subjectivity. For attenuating biases in the interpretation of archival records a source critical approach was employed. To the end of identifying and assessing foreign influences on the emerging system of teacher education, a survey of the main developmental trends of countries (Germany, Great Britain, Finland, USA and Russia) that had a significant impact on Estonian educational thinking was carried out. Educational legislation and its impact on teacher education, viewed as the internal context of the developmental stages in secondary teacher education at the University of Tartu, was identified by analyzing it and creating a holistic picture of the demand for secondary school teachers and regulations pertaining to the qualifications and preparation of teachers and its development. The background information generated was used as a main framework for a detailed analysis of the development of the traditions of teacher education at University of Tartu. The activities of the Didactical-Methodological Seminar, established for the preparation of secondary school teachers, and changes in the content and organization of its activities in 1920s and 1930s served as the main objects of analysis. Along with portraying the developments in teacher education, work also focused on assessing the level of pedagogical research that supported developments in teacher education and the role of the faculty, including how professorships shaped the status and identity of the field. This dissertation details evidence of the existing international cooperation and channels of communications of the faculty, and it estimates the scope of foreign influences on Estonian teacher education and on the educational sciences in their entirety. It was found that the organization and content of teacher education at the University of Tartu, in terms of their levels of development and quality, were well in line with the developmental trends and orientations in the Western reference countries during this period. This harmony was achieved by well-elaborated national qualification requirements and licensing system for teachers, and by balancing national and international orientations when introducing educational innovations. However, the period under investigation was too short-lived for educational research to attain an internationally-accepted level. This was due to limited participation in the activities of professional research organizations and international conferences. One of the retarding factors in the 1930s was also an excessive apprehensiveness towards offering faculty positions to alumni of Tartu University who had completed their doctoral studies abroad. The conclusions of this study show that many of the issues (linking theory with practice, providing teaching practice at schools, quality of scientific research, international connections, faculty policy, and so forth) that teacher educators at the University of Tartu were facing in the 1920s and 1930s became topical again after Estonia regained its national independence in 1991, and that knowledge and understanding of the historical experiences could be helpful in coping with these similar issues today.

2011-11-30T00:00:00Z Trasberg, Karmen Käesolev väitekiri annab ülevaate keskkooli ja gümnaasiumi õpetajakoolitussüsteemi kujunemisest Tartu Ülikoolis 1918-1940. Uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada, kuidas kujunesid välja keskkooliõpetajate ettevalmistuse korraldus ja õpingute sisu ning millised olid teiste riikide, eelkõige Lääne-Euroopa ja USA haridusuuenduslikud mõjud selles. Uurimisobjektiks allikmaterjalidena olid Eesti arhiividokumendid, haridusseadused, pedagoogiline kirjandus ning -perioodika. Uurimus toetub metodoloogiliselt hermeneutilisele traditsioonile, mis tõdeb, et ajalookirjutamisel kannavad nii allikad ise kui autori “kirjutav mina ” teatud subjektiivsuse pitserit. Uurimismeetodina kasutati töös allikakriitikat ja võrdlevat analüüsi. Välismõjude hindamiseks TÜ õpetajakoolitusele valmis ülevaade peamistest arengujoontest õpetajakoolituse sisus ja korralduses Eestit enam mõjutanud välisriikides – Saksamaal, Inglismaal, Soomes, USA-s ja Venemaal. Avamaks õpetajakoolitust siseriiklikult suunanud õigusloomet ja selle mõju õpetajate ettevalmistamise erinevate etappide kujunemisele analüüsiti ja loodi tervikpilt keskkooliõpetajate nõudlust, kvalifikatsiooni ja ettevalmistust reguleerivast seadusloomest ja selle arengust. Saadud taustinformatsiooni valguses analüüsiti detailselt õpetajakoolituse traditsioonide kujunemist Tartu Ülikoolis. Põhiliseks analüüsiobjektiks sai keskkooliõpetajate ettevalmistamiseks loodud didaktilis-metoodilise seminari tegevus, selle sisulised ja organisatsioonilised muutused 1920.-1930. aastatel. Kõrvuti õpetajakoolituse kujunemisest ettekujutuse loomisega selgitati välja, milline oli seis ja arengud õpetajakoolitust toetavas pedagoogikateaduses ning pedagoogika õppejõudude, sh professuuri roll valdkondliku staatuse ja identiteedi kujunemisel. Töö annab ettekujutuse käibinud rahvusvahelisest koostööst ja suhtlemiskanalitest ning hindab välismõjude ulatust tollases Eesti õpetajate ettevalmistuses ja pedagoogikateaduses tervikuna. Uurimusest järeldub, et õpetajakoolituse sisu ja korraldus Tartu Ülikoolis olid vaadeldaval perioodil oma arengutaseme ja kvaliteedi poolest hästi kooskõlas kasvatusteaduse arengutega ja orientatsioonidega Lääne referentsriikides. Õpetajakoolituse ajakohasust TÜs toetasid hästi läbi mõeldud õpetajate riiklikud kvalifikatsiooninõuded ja kutseomistamise süsteem. Rahvusvahelisele tasemele pedagoogilises uurimistöös vaadeldava perioodi lõpuks siiski ei jõutud. Takistavaks teguriks sai vähene teadusorganisatsiooniline kaasatus, samuti liigne ettevaatlikkus välismaal kraadiõpingud läbinud vilistlaste rakendamisel õppejõudude ja teaduritena. Uurimusest tehtud järeldused näitavad, et paljud õpetajakoolituses lahendamisel olnud tollased probleemid (teoreetiliste ja praktiliste õpingute seostamine, praktikabaaside loomine, nõuded teadustöödele, välissidemete loomine, kaadripoliitika jne) on taasiseseisvumise järgses Tartu Ülikoolis taas aktuaalsed ning varasema kogemuse tundmine ja mõistmine, loob eeldused nendega hõlpsamini toime tulekuks. This doctoral dissertation is about the organization of secondary school teacher education at the University of Tartu in the first period of Estonia’s independence (1918-1940). The study investigates the development and content of teacher education and the role played by Western European and North American innovative educational ideas as agents of change. The main research source materials of this study were Estonian archival records, educational legislation, educational literature and periodicals. The study is based on the hermeneutic tradition which admits that in a historiography the archival material used and “the writing me” always bear an impress of subjectivity. For attenuating biases in the interpretation of archival records a source critical approach was employed. To the end of identifying and assessing foreign influences on the emerging system of teacher education, a survey of the main developmental trends of countries (Germany, Great Britain, Finland, USA and Russia) that had a significant impact on Estonian educational thinking was carried out. Educational legislation and its impact on teacher education, viewed as the internal context of the developmental stages in secondary teacher education at the University of Tartu, was identified by analyzing it and creating a holistic picture of the demand for secondary school teachers and regulations pertaining to the qualifications and preparation of teachers and its development. The background information generated was used as a main framework for a detailed analysis of the development of the traditions of teacher education at University of Tartu. The activities of the Didactical-Methodological Seminar, established for the preparation of secondary school teachers, and changes in the content and organization of its activities in 1920s and 1930s served as the main objects of analysis. Along with portraying the developments in teacher education, work also focused on assessing the level of pedagogical research that supported developments in teacher education and the role of the faculty, including how professorships shaped the status and identity of the field. This dissertation details evidence of the existing international cooperation and channels of communications of the faculty, and it estimates the scope of foreign influences on Estonian teacher education and on the educational sciences in their entirety. It was found that the organization and content of teacher education at the University of Tartu, in terms of their levels of development and quality, were well in line with the developmental trends and orientations in the Western reference countries during this period. This harmony was achieved by well-elaborated national qualification requirements and licensing system for teachers, and by balancing national and international orientations when introducing educational innovations. However, the period under investigation was too short-lived for educational research to attain an internationally-accepted level. This was due to limited participation in the activities of professional research organizations and international conferences. One of the retarding factors in the 1930s was also an excessive apprehensiveness towards offering faculty positions to alumni of Tartu University who had completed their doctoral studies abroad. The conclusions of this study show that many of the issues (linking theory with practice, providing teaching practice at schools, quality of scientific research, international connections, faculty policy, and so forth) that teacher educators at the University of Tartu were facing in the 1920s and 1930s became topical again after Estonia regained its national independence in 1991, and that knowledge and understanding of the historical experiences could be helpful in coping with these similar issues today.