Abstract:
Käesoleva magistriprojekti eesmärgiks oli koostada söömishäireid hindav küsimustik,
mis aitaks eristada söömishäirega patsiente tervetest ning anoreksia, buliimia ja liigsöömishäirega
patsiente omavahel. Kliinilise valimi moodustasid anorexia nervosa (N=40), bulimia
nervosa (N=39) ja liigsöömishäirega (N=20) patsiendid, keda võrreldi Kaalujälgijate (N=47)
ning kontrollgrupiga (N=474), kellest omakorda 61 uuritavat olid kontrollitud psühhiaatriliste
häirete esinemise suhtes. Uuritavad täitsid eestikeelse EDI-2 (Eating Disorder Inventory;
Podar, Hannus & Allik, 1999), käesoleva uurimuse jaoks koostatud 86-väitelise Söömishäireid
Hindava Skaala (esialgne SHS) koos lisaküsimustega ning ankeedi sotsiodemograafiliste
andmete kohta. Skaala konstrueerimise tulemuseks oli 4-faktoriline, 29-
väiteline enesekohane Söömishäireid Hindav Skaala (SHS), alaskaaladega Söömise piiramine,
Liigsöömine, Toidu väljutamine ning Hõivatus välimusest ja kehakaalust. SHS-i ja alaskaalade
sisereliaablused olid kõrged (α=0,90-0,93). Olulised erinevused kliinilise ja kontrollgrupi
ning kliinilise grupi sees kinnitasid skaala eristavat valiidsust. Liigsöömise ja Toidu
väljutamise alaskaalad ning SHS üldskoor eristasid omavahel diagnostilisi gruppe. Söömise
piiramine ning Hõivatus välimusest ja kehakaalust näisid hindavat kõikidele söömishäiretele
iseloomulikke latentseid tunnuseid. SHS konstruktivaliidsust kinnitasid kõrged korrelatsioonseosed
EDI-2 kolme alaskaalaga – Buliimia, Kehaga Rahulolematus, Kõhnuseihalus. SHS ja
alaskaaladele leiti äralõikepunktid eristamaks söömishäiretega patsiente tervetest ning erinevate
söömishäiretega patsiente omavahel.
Käesoleva uurimuse tulemusi on võimalik kasutada nii söömishäirete diagnostikas, ravis kui
ka teadusuuringute raames.
