Spatial and temporal aspects of plant species conservation

Abstract

Systematic conservation planning acts on different levels of biodiversity and on different spatial and temporal scales. Some kind of simplification and modelling is needed to understand biodiversity. Concepts of rare species and protected areas allow the estimation of conservation efforts undertaken by society. Different taxa like vascular plants and mosses have various reasons for rarity. On the basis of the studied moss species we can conclude that taxonomical and life historical trends explain one part of rarity in the studied region, while local ecological conditions in connection with land use are responsible for the other part.We provided a synthetic concept to group species with different conservation need using both information about the natural rarity and human management requirements; we proposed eight groups for vascular plants. Well-designed species groups can serve as an efficient conservation tool that can produce more concise information than single rare species. Conservation planning processes depend largely on both spatial and temporal dimensions and on definition of focal species and their groups. Different species groups might not be uniformly covered by protected areas and we suggest that all major species groups should fulfil the target of 60% coverage by protected areas. Temporal scale analysis of conservational management has given evidence of similarities with cultural heritage preservation. Both need a clear understanding of the value of acknowledging time in conservation efforts. The temporal dimension of conservation planning allows consideration of historical conservation practice and assists planning for the future. Bioloogilise mitmekesisuse mitmetahuline olemus, alates molekulaarsest tasandist ning lõpetades ökosüsteemide tasandiga, sunnib käsitlema sellega seotud teemasid teatud lihtsustuste ning üldistavate mudelite kasutamisega. Haruldaste liikide ja kaitsealade kontseptsioon võimaldab hinnata, missuguses mahus on ühiskond panustanud looduskaitsesse ja selle kaudu ka bioloogilise mitmekesisuse säilitamisse. Saadud tulemused näitavad, et erinevate taksonite puhul peame arvestama erinevaid liigi haruldust põhjustavate teguritega. Samblaliikide puhul selgus, et liigi harulduse määrab kas taksonoomiline rühm ja elustrateegia või maakasutus ning ökoloogilised tingimused. Käesolevas töös kasutasime kaheksat erineva harulduse põhjusega soontaimede gruppi. Hästivalitud grupid võimaldavad hinnata kaitsekorralduslike tegevuste olulisust ning kasutatud strateegiaid. Erinevad grupid vajavad erineva arvu kaitsealasid, et kaitsta 60% kaitsetväärivatest taimeliikidest. Nende gruppide kaitstuse võrdlus ajaskaalal näitas, et inimtegevuse häiritust vajavad liigid on saanud vajaliku tähelepanu suhteliselt hilja võrreldes looduslikult haruldaste liikidega. Looduskaitset väärivate liikide grupeerimine ja prioritiseerimine võimaldab pöörata tähelepanu üheaegselt laiemale hulgale taimeliikidele selle asemel, et keskenduda üksikutele liikidele. Näiteks, kaitsekorralduslikult on võimalik teha järeldusi, et haruldased taimeliigid, mis vajavad koosluse niitmist, ei nõua sealjuures otseselt kaitsekorraldust eraldi iga üksiku liigi tasemel. Ruumiliste ja ajaliste aspektide arvestamine taimeliikide kaitsmisel võimaldavad paremini planeerida kaitsekorralduslikke tegevusi.